ma ei ole uhke selle üle, et ma esimesest osast Tigu suvepäevadest osa võtta ei saanud, aga erialane maailmakonverents ei ole Tallinnas iga päev. küll on aga samavõrra tore see, et Iti ja co ikka Tammurisse ka tulid, muidu polekski neid trehvata saanud. ja veskimehele soovime pikka iga, äkki ikka leiame kunagi võimaluse teda ka oma silmaga näha. sest see leib, millest poole Liina liiga lahkelt meile andis (ma olen 100 % kindel, et ta seda juba kahetseb. sest peale selle leiva söömist sain ma ikka aru küll, _kui_ palju mul leivateos arenguruumi veel on. ja sellest jahust me itiga veel räägime;)
aga tagasi Tammurisse. seal oli kõik täpselt nii nagu olema pidi ja natuke peale ka. ei saa jätta äramärkimata seda üdini isiklikku vastuvõtmist ja käsitlust, millega peremees mängleva kergusega hakkama sai (selle pärast me sinna läksimegi, aga see oli tõesti nii tore, et vajab kordvat äramainimist).aga söögist siis. sissejuhatusena tervitasid meid kohalikud järvekarbid täidisega. olles sinna kõrvale kõvasti valget veini manustanud, ei ole selle veini täpne nimi muidugi et enam meeles, aga oli tema portugaaliast ja kui ma ei eksi, siis alvarinho. peale mõnigast "jääpurustamist" ja veinikeldri väisamist sisenesime aita, kuhu olid meile kaetud lauad. ja sealt edasi on peamiselt ainult meeles see, kui hea see kõik oli. sissejuhatuseks kohalik karp ja forell, sinna juurde mädarõikavaht ja rabarber. pearoaks pardirind naeri-porgandivormi ja mustikakastmega ning magusaks kamateemaline lõpetus. pardipasteedist ja veinist ma ei räägigi. ütleks lihtsalt, et seda peab ise kogema.
peremees oli ka piisavalt lahke, et me restorani kõrvale tohtisime telkidesse ära kukkuda. vahel öeldakse, et hommikuti selgub tõde, aga vaade oli uuel hommikul sama ilus, kui õhtul veinitamist alustadeski.
Comments
täpsustused veinide osas: esimene valge (sinna nüpli karpide juurde) oli rias baixas, mis on piirkond loode-hispaanias kohe teisel pool portugali piiri. mari jah alvarinho. kuna me seal hakkasime jälle heietama seda vana lugu ühest marjast ja kahest riigist, ju siis sulle ka see portugal meelde jäi. maaletooja on kiil ja ko, kes teisigi toredaid rias baixaseid toob, muuhulgas meie lemmikut pazo barrantest.
siis anti järgmisena baron von knypfhauseni rielingut ja pardikese juurde valis meie laudkonna otsmine meesisik navarra punase, mis koosnes cabernetist ja merlotist (vist lukereni toodav?). lõpetuseks nõudsime veel höpfleri eisweini. novot niimoodi.
mu enda kass oksendas just elegantselt terve hiire mu elutoa kergelt valgele vaibale :)
Tammuri Talu maitseelamus oli minu jaoks suur üllatus, esimene kogemus ja muidugi ma kiidan ainult kõike seal. Väga väga lahe koht ja peremees ning toit hõrk.
Muidugi teie kõik teate paremini, mis millega kokku sobib ja mis ei.
Väga tore oli kohtuda!
Meil Mirrimiisu kah korjab põllu päält hiiri, kiusab vaesekesi-nood piiksuvad nii haledalt aga Mirril ükski meel ei lase hiirt vabadusse. Raginaga hambad sisse ja ...edasi tead juba ise paremini...:)