karuliha jõudis meie lauale heade inimeste abil jahimeeste käest. karuliha veetis mõnda aega meie külmkapis ka, oodates õiget hetke. ja siis see tuli.
Esiteks: võtke üks keskmine karu ja lõigake tükkideks.
1. päev
võtsin liha külmkapist välja
2. päeva
panin poolsulanud liha veini sisse
3. päev
valasin veini minema. paneerisin tükid otse Gotlandi vürtsiaiast pärinevas metsloomaliha vürtsisegus, lisasin natuke oliivõli ka. tagasi kappi marineerima.
3. päev
paneerisin lihatükid - ma ei lõiganud neid pisemaks, olid sellised kahe peopesa suurused - jahus. praadisin kuumal pannil läbi, siis panin malmpotti, valasin peale ühe pudeli tumedat õlut, panin juurde veel pisut musti ploome, peotäie pohli, tüümiani ja rosmariini ja poti kõige sellega ahju. pooltunnikese lasin 220 kraadil, siis keerasin kuumuse miinimumini (jumal teab, mis see meie gaasipliidil on, kirjade järgi 150 kraadi), lasin seal u 3 tundi haududa ja jätsin ta üleöö ahju.
selle karu maitsestamisega oli mul 2 dilemmat. ühest küljest ma teadsin, et ta on üks tuim loom, aga samas oli ikka huvi teada saada, mis maitsega. seetõttu jätsin tükid suureks. ja kaste sai üsna vänge. teine dilemaa oli see, et mul oli ülikaval plaan maitsestada karu sellega, mida ta sööb - ma sellest multifilmi teadmiste tasemelt olen vähemalt enda arvates natuke kõrgemal, ehk et ma ei arvanud, et karu kaeru ja mett sööb, aga siis saabus kööki ülitark abikaasa, kes käskis mul maha rahuneda, sest karu pidada peamiselt sipelgaid sööma. aga ma arvan, et see kompott sai lõpuks päris ok, kui veel peaks karulihaga tegemist tulema, siis saab teisi asju proovida.
4. päev
võtsin lihatükid potist välja ja kurnasin kastme läbi sõela. siis timmisin jahu, soola, pipra, mee ja kerge pruuni suhkruga kastme soustiks. jätsin liha serveerimiseni selle sisse, pott sai mõnda aegaahjus sooja, just soojendamise, mitte enam küpsetamise mõttes. juurde keetsin kartulit-kaalikat-porgandit, mille pärast ahjus korra kiirelt üle küpsetasin. liha oli tume ja kiuline, aga kenasti ära haudunud. võrdlusmoment varem söödud karudega puudus, küll oli aga teistel einel osalejatest kogemusi näiteks karuhakklihast kotlettidega.
kõrvale joodud veinidest võiks mõni pädevam kirjutada, nende hulgas oli nii saksamaad kui ameerikat. selline rahvusvaheline karu siis.
Esiteks: võtke üks keskmine karu ja lõigake tükkideks.
1. päev
võtsin liha külmkapist välja
2. päeva
panin poolsulanud liha veini sisse
3. päev
valasin veini minema. paneerisin tükid otse Gotlandi vürtsiaiast pärinevas metsloomaliha vürtsisegus, lisasin natuke oliivõli ka. tagasi kappi marineerima.
3. päev
paneerisin lihatükid - ma ei lõiganud neid pisemaks, olid sellised kahe peopesa suurused - jahus. praadisin kuumal pannil läbi, siis panin malmpotti, valasin peale ühe pudeli tumedat õlut, panin juurde veel pisut musti ploome, peotäie pohli, tüümiani ja rosmariini ja poti kõige sellega ahju. pooltunnikese lasin 220 kraadil, siis keerasin kuumuse miinimumini (jumal teab, mis see meie gaasipliidil on, kirjade järgi 150 kraadi), lasin seal u 3 tundi haududa ja jätsin ta üleöö ahju.
selle karu maitsestamisega oli mul 2 dilemmat. ühest küljest ma teadsin, et ta on üks tuim loom, aga samas oli ikka huvi teada saada, mis maitsega. seetõttu jätsin tükid suureks. ja kaste sai üsna vänge. teine dilemaa oli see, et mul oli ülikaval plaan maitsestada karu sellega, mida ta sööb - ma sellest multifilmi teadmiste tasemelt olen vähemalt enda arvates natuke kõrgemal, ehk et ma ei arvanud, et karu kaeru ja mett sööb, aga siis saabus kööki ülitark abikaasa, kes käskis mul maha rahuneda, sest karu pidada peamiselt sipelgaid sööma. aga ma arvan, et see kompott sai lõpuks päris ok, kui veel peaks karulihaga tegemist tulema, siis saab teisi asju proovida.
4. päev
võtsin lihatükid potist välja ja kurnasin kastme läbi sõela. siis timmisin jahu, soola, pipra, mee ja kerge pruuni suhkruga kastme soustiks. jätsin liha serveerimiseni selle sisse, pott sai mõnda aegaahjus sooja, just soojendamise, mitte enam küpsetamise mõttes. juurde keetsin kartulit-kaalikat-porgandit, mille pärast ahjus korra kiirelt üle küpsetasin. liha oli tume ja kiuline, aga kenasti ära haudunud. võrdlusmoment varem söödud karudega puudus, küll oli aga teistel einel osalejatest kogemusi näiteks karuhakklihast kotlettidega.
kõrvale joodud veinidest võiks mõni pädevam kirjutada, nende hulgas oli nii saksamaad kui ameerikat. selline rahvusvaheline karu siis.
Comments
Ja kui järgmine kord helistatakse, et tuuakse karuliha, siis enam ei ehmata...
PS Hea mõte jätta tükid suureks ja "karumaitse" alles. Kui me mõlemal karuhautisel oli täiesti huvitav ja omanäoline maitse, siis K. kolleeg tegi oma ühest kilost mingi paprika-tomati-porgandi-karulihakuubikukeste hautise. Ei saanud aru, et oleks mingit põnevat liha söönud, vabalt oleks võinud ka lihtsalt veist pakkuda :(
Väga lahe lugemine ja teadmine et kui endale tuleb vastu karu siis tean et Vernandale peab traati tõmbama :)
Aga tõesti oli hea karu!
tänud jah, Pille, oli täitsa omamoodi kogemus. mis nii viga, kui karu peaagu koju tuleb.
ja ma loodan, et mu vahekord kaalikaga paraneb, oli periood, kus see eriti hea ei olnud.