see selle suve uus "meem", nagu armastav abikaasa armastab öelda, on ilmselgelt "fetalaadne toode". ja suur oli mu rõõm, kui ma märkasin, et seda ka pisemas pakis nüüd saada on. poolkogemata tekkisid sellele kaks päris head rakendust.
rakendus nr 1
suitsukana rinna fileed (ma kohtusin mõni nädal tagasi toreda sõnaga - "sisend". vot see filee olekski sisend sinna juustulaadsesse tootesse. ja kerge kiusatus oli ka kõik need 4 sõna lõigu alguses lahku kirjutada, aga sain veel sõnal sabast)
päiksekuivatet tomateid, nii 3-4
ntatuke basiilikut (jäta üks tups alles pildistamiseks;)
250 grammi pehmet "fetalaadset" toodet
tükelda esimesed kolm ja sega kokku neljandaga. lase pisut maitsestuda - siis mahendab kana kenasti feta soolasust, päiksekuiv tomat pehmeneb ja basiilik jõuab mõjuda. sobib võileiva peale ja nt pannkoogi sisse. ilmselt ka võileivatordi vahele.
rakendus nr 2 - see on pigem mõte neile, kes kokkukühveldet seentega enam midagi mõistlikku ei oska peale hakata. nagu mina nende viimastega, mis metsast leitud.
seeni
natuke sibulat, soola, pipart, õige pisut võid praadimiseks
puhasta seened ja tükelda, siis prae läbi ja jahuta. sega kokku juustumassiga ja määri näiteks leivale. või keedukartulile.
Comments
Aga miks sa fetataolist toodet kasutad. Me ostame pidevalt 2,5 kilost Kreeka ehtsat lambapiima fetat ja see kipub käest minema, sest liiga suur pakend- hea meelega müüls tükikesi ära.
nimelt kui seda fetalaadset toodet vaadelda ilma igasuguse suhteta fetasse, siis ma tunnistan ausalt, et see meeldib mulle isegi rohkem, kui too autentne. see feikfeta on kuidagi mõnusalt soolane ja kreemjas, annab leivale määrida ja puha.
originaal on loomulikult ka suurepärane, aga lihtsalt teistmoodi.
a vernants, kuula, mis tigu räägib. toeta talupoega, noh.