lõhecarpaccio

ma ei saaks just öelda, et mulle tuli pähe selline kenjaalne mõte teha seda lõhet just nii nagu välja kukkus. esialgne mõte oli täiesti süütu kiirsoolatud lõhe. et võtad tüki lõhet, määrid sinepiga kokku, raputad peale soola ja pipart, mässid kilesse, ning paned pooleks päevaks külmkappi maitsestuma. ja sööd ruttu ära. mitte "ruttu" nagu "kiiresti", vaid "ruttu" nagu "samal päeval". kui tehakse päris-soolatud lõhet, mida samal päeval süüa ei saa, siis tuleb teha nagu minu ema teeb - suuri lõhetükke keerutatakse jämedas soolas ja peale seda pannakse klaaspurki. ja paar siis oodatakse päeva, et süüa saaks, "ruttu" ei saa. aga see pole selle korra jutt. ühesõnaga, lõhe maitsetatud, tegi elu omad korrektuurid, lõuna toimus mujal, ja mina suskasin oma lõhetüki sügavkülma. meelde tuli see aga alles järgmisel päeval. ning alles siis tuli see nö carpaccio-mõte. lõikasin lõhetüki viiludeks, rebisin sobilikku salatit peale, juurde suts palsamäädikat ja head õli, parmesani ka, kui on. ning pisukese saia ja valge veiniga oleks suvi nagu juba naaatukene lähemal - kuigi väljas on juba nii valge, et patt oleks  viriseda...