Stockholm, suvi 2013, paar märksõna

Raekoda

ilmselt väga turistico, aga mulle meeldis. Ilmselt ka seetõttu, et seal oli konverentsi welcome reception, so sai palju ja hästi ja kala süüa. Üritus toimus samas, kus muidu Nobelite puhul süüa saab. Arhitekt planeeris selle raekoja siis vastavalt itaalia piazzadele, trepi kõrgust mõõdeti vastavalt sellele, et daamid saaks pika kleidi ja sirge seljaga patseerida jne. Ilmselt päris ebafunktsionaalne, eriti külmas kliimas, aga siiski tore.

Turg ja poed

Turg - Ösermalmshallen - oli ilus, puhas ja turistidest pungil. Seetõttu ei jätnud ka erilist muljet. Tore oli wrappide putka - Planet Food. Ja juustukiosk. Ja koogiputka. Oluliselt toredamad olid paar lähedal asuvat poodi – Bruka, kus oli erinevaid nõusid, milledest oleks võinud järjest kohe kõik koju ära viia, sain ennast siiski tagasi hoitud & ainult ühe punase tassi ja lusika kaasa toodud. Teises poes – Granitis – mul nii hästi ei läinud, seal oli „kahjuks“ ka  allahindlus, mille tõttu tassisin ma käsipagasis koju terve hulga erinevaid ja väga vajalikke klaasist totsikuid.

Matbaren

ma üritan tavaliselt tubli olla & vähemalt ühe söögikoha välja vaadata, kuhu ma minna tahan. Aga see Stockholmi minek tuli nii enne puhkust, et mul oli mõistus täitsa otsas. Seega kasutasin ma lahkelt varasemate blogardite kogemust & sain veel viimasel hetkel koha Matbarenisse kinni panna. Mulje oli täitsa tore, teenindus väga tähelepanelik – see hakkas kohe silma. Söögi koha pealt valitsesid kahetised tunded – see kuulus siga aurutet leivaga oli väga hea, ma kusagilt lugesin ka, et „jumal tänatud, et see ikka menüüs tagasi on“. Tütarlapse soovitet grillitud krevetid samas nii head muljet ei jätnud. Spetsiaalne sama baari õlu oli ka väga hea. Kuigi, oli täitsa tore see Garlic Shots ehk küüslauguteemaline koht ka...

Matbaren

Matbaren

Garlic Shots

Lõhepüük

kesklinnas olid silla ääres vastavad juhised, kuidas erinevatel lõheliselt vahet teha & üleskutse õngitsema tulla. Mida ka tehti. Kui ma asjaolude kokkulangemise tõttu sealt paar korda poole tunni jooksul mööda jalutasin, siis iga kord sattusin ka nägema, kui kala kätte saadi.

Strömmingsvagnen

see on küll täielik „must“. Mul läks selle putka leidmisega aega, aga tõesti, märksõnad on Stusseni metroojaam ja linnamuuseum. Ja need kohapeal praetud heeringad, marineeritud sibul ja klopitud kurk on nii hirmus head, et sinna läheks küll iga kell tagasi. Ja võtaks veel ühe võileiva nende imeliste värskete praetud heeringatega. Ma olen ilmselt parandamatu, Turu saarestikus jättis mulle ka kõige sügavama mulje just praetud silk...