Saaremaal söömas suvel 2015, ehk täiesti subjektiivne heietus nendest kohtadest, kus ma hiljuti käinud olen

Mul oli kunagi periood, kui ma arvasin, et Saaremaal on kõik halvasti ja kritiseeritav (mis sest, et ma kindlasti ise siis ei oleks paremini suutnud;). Aga viimasel ajal ma kuidagi tunnen, et müts maha kõikide nende ees, kes, lisaks mu enda emale kodus, ikka hästi süüa teevad. Ja viitsivad. Ja isegi järjest rohkem ette võtavad, kasvõi eelmise aasta toidufestival. Näiteks see kohaliku toodangu turg, kuhu olid kaasatud ka kooliõpilased. Ja Lossi tänava pika laua tagune söömaaeg (mida me lihtsalt vaatama läksime, aga ei suut siiski vastu panna ja osalesime, ja La Perlast pitsat ja veini sinna kaasa ostsime. „Kas teil siis isegi nuge ja kahvleid pole“, küsis kaastundlik teenindaja, aga kuna ma lubasin need kindlasti tagastada, siis saime veiniklaasidki). Õunakoogikohvikudki olid toredad, eriti sama La Perla omaniku aias. Mehhiko värk Raekojas. Öu Nöu burks ja limonaad. Toimub jälle sellel aastal ka, tulge ka!

Ühesõnaga, juba mõnda aega katsun ma toetada kohalikke söögikohti ka näiteks novembris, kus annab linnas pikalt nii jalutada, et ühtegi inimest vastu ei tule. Mul on oma kindel ring, mille ma laupäeva hommikul teen. Kõigepealt üks sekkar, mis toob inglise kaupa. Siis Saarte Sahver (mh ostan ma sealt omale „öko“ nõudepesu- ja muid puhastusvahendeid, iseasi, kas see poodi küll pinnal hoiab, aga väike abi ikka). Ja Epi mustsõstraketsupit. Ja midagi vahel veel. Siis, olenevalt tujust, kas Mosaiik (Mosaiigis käisime nüüd põhjalikumalt. Hommikusöögi menüü oli v hea, omlett otse pannilt, ja koertele pidi toodama küsimatagi veekauss), või Vanalinna kondiiter. Ja vahel üritame jõuda ka päevasel/õhtusel ajal Veskisse (kus nüüd puhuvad uued ja nooremad tuuled, peaks kindlasti seda menüüd ka proovima minema, räägitakse, et on näiteks lõuna ajal supi ja piruka bufee), või La Perlasse, klaasi veini ja carpacciot ja pitsat võtma. Seal olen ma muuhulgas saanud kodumaal (kodumaa on siin ka mandri-Eesti tähenduses) kõige paremat melanzanet (see tase on küll ka kõikunud). Aga koht on ikka tore ja seda juba väga kaua.

Ning kui FB Blogardites oli Priidu ülevaade Palmse söögikohtadest, siis tekkis ka mul tung sulge haarata (mitte küll esmakordselt, aga siiski piisavalt tugev, et tegu teoks teha).

Kõigepealt mujal kui Linnas.

Muhu

Pädastest ma kirjutama ei hakka, seda on ilma minutagi küll tehtud nii makstud kui maksmata kujul.

Liival on ilmsesti kõige paremaks valikuks teeäärne perekond Prii poolt peetav Kalakohvik. Seal on selline kodune tunne, kõik kuidagi kõlab kokku, toidulõhnad on üleval – minu arust on see kuidagi turvaline, kui söögikohas hästi lõhnab, ja söögid ise on ka head. Kui muud ei jõua, siis ostame sealt praamile minnes kaasa kalapirukat või kooki.

Viimati läksin Kalakohvikust üle tee Muhu restorani – sest ma polnud seal varem käinud. Ei olnud ka halb, selline kõva keskmine, aga tunne jäi nagu „nothing to write home about“. Seal sõin kala krõbekartulitega, nagu on mulle meelde jäänud selle roa ilukirjanduslik tõlge, ehk fish’n’chipsi, tol päeval oli selleks haug. Ka müüdi seal omateht limonaadi. Laps sõi makarone. Leivaks oli muhu leib, mis tuletabki meelde, et...

Liival tuleb kindlasti minna ka Muhu pagaritesse – sest sealt saab sooja leiba ja kui hästi läheb, siis saia ka, mina olen näiteks korra saanud, kõikide nende kordade kohta, mis ma seal käinud olen. Ja samas kõrval on ka kalapood – kuhu tuuakse hommikune püük. Alati on mõtet müüjalt küsida, et mis on hea ja värske. Sai samal päeval püütud siiga. Sai vimba. Viimati oli selleks lisaks värsketele ahvenafileedele ka sellesuine mesi.

Suur saar

Saksa talupood Kiratsil

Iga korraga järjest parem. Näiteks isetehtud jäätis. Kohaliku suitsulihaga võileib (liha saab kaasa ka osta poest). Koduteht pirukad ja kaneelisaiad. Igal juhul tasub läbi minna. Kõik kaubad ei ole küll talutoodang, sest kusagilt peavad ju inimesed oma igapäevaeluks vajalikke asju ka ostma, aga siiski päris suur hulk ikkagi on. Ja ma olen sealt isegi suveniire kaasa ostnud, näiteks võtmenagi;)

Roosi talu lambaresto Kandla külas

Mõte on hea, maja väga ilus, suveniiripood ka väga tore. Söök oli vähemalt enne jaanipäeva selline – kuidas nüüd öeldagi. No burger oli hea. Aga muud lihatükid olid mediumina vähe vintsked. Ja ribide küljest ei olnud eriti midagi süüa, liha nagu oli, aga kätte ei saanud. Sellesuvise külma ilma foonil oleks ehk pikem hautamine teemaks, üldiselt ma ka arvan, et liha ei peaks üle küpsetama, aga midagi ju võiks saada hamba alla. Jäätis oli kohapeal tehtud, aga natuke liiga jääs (no jäätis peabki iseenesest külm olema, aga...), aga me ei jõudnud ära oodata seda, kuniks see söömisvalmiks sulab. Meie külastuse ajaks oli lambaresto avatud alles mõni päev, veinikaartki alles koostamisel, ehk sai edasipidi ikka parem.

Kohvik Kodurand Nasval.

Lihtne, konkreetne, kodune toit. Viimati juhtus kuidagi nii, et ma degusteerisin järjest erinevaid fish’n’chipse – ja Koduranna omad rabasid jalust- need olid kergelt tshillises paneeringus kilud. Definetly worth a detour;). Ja kui linnast minnes üle jõe sõita, siis kohe vasakul on ka koht, mis müüb suitsutet kala kaasa, tuleb uksest sisse minna ja küsida. On ka hea.

Salmel on Viikingi burksiputka ka, pidi ka hea olema, ise pole käinud.

Kuressaare

Sanakates käib ilmselt niigi rahvast, Rüütli restoran oli viimati (jõulud 2014) kohe eriti niru, ja GoSpast ka on päris palju kirjutatud.

Sellesuvine uus tulija on Castello. Itaalia kohti ei ole kunagi liiga palju, seda eriti pisikeses Kuressaares. Bruschettad olid head, pitsal katet (piisavalt) palju. Ilmselt näitab aeg, et kas siis itaalia kohti on Kuressaares tegelikult ka liiga palju või ei.

La Perlast, mis on ka itaalia koht, oli juba eespool juttu, ja meile ta meeldib. Päris kaua on olemas olnud ka Vinoteek Prelude, kuhu ma mingil imelikul kombel alles esimest korda sel suvel sattusin. Oli tore, ilmselt satume sinna veelgi. On hea veinivalik ja nende vinnutet tomatitega suupistete eest võiks peaaegu tappa;)

Kuursaal

Kuursaal on nähtus omaette. Vana maja, lapsepõlvest ma mäletan, kuidas see põles. Siis oli tükk aega varemetes, kuni restaureeriti. On näinud paremaid ja halvemaid aegu. Omi pulmigi seal peetud. Sel suvel ei ole seal käinud, muidu ikka korra suve jooksul üritan kooki süüa. Mul on ka see probleem muidugi, et alati ei saa ka ema kokkamise oskusi panna kahtluse alla väljas söömise abil, kodurahu on ka oluline;) Aga see pole halb koht. Menüüs on näiteks päeva saak. Ja kookidest ma vist juba rääkisin... ja seal saab ka ööbida, mida ma teatud põhjustel kunagi teinud ei ole, aga need toad tunduvad küll väga nunnud. Ja vaade on otse lossile.

Retro

Samas paigas tegutses varem Sadhu, ja Sadhu kontseptsioon oli minu jaoks kuidagi nagu selgem (võibolla on omanikud samad, ega ma tegelikult ei tea;). Menüü mulle otseselt erilist muljet ei ole jätnud, kuigi, nad näiteks katsuvad kasutada võimalikult palju kohalikku toodangut. Ja kui on kusagil menüüs juba praetud silgud, siis ma olen ära tehtud. Ja nendel oli ükskord umbehää majavein nimega Domaine UBY Colombard ugni blanc, mida ma pool maailma läbi otsisin ja lõpuks siis Telliskivist SIPist leidsin. Ei teagi, kas Retros seda enam saab;) Samas, jaanilaupäeva saime seal väga heaste ära veedetud, suupisted olid küll soolased (aga oligi vaja ju rohkem veini juua?;), ja veinijahutite kitsaskoha küsimus lahendati väga kiirelt ja elegantselt lillelise potiga. Selle eest 11 punkti kümnest.

Ja noh muidugi on sel suvel Tigu Kuressaares Grand Rose terrassil (Muhu veinitalus ka). Tigu on Tigu. Kui enne pole sinna jõudnud, siis Kräftskivaks ikka võiks;)

Kindlasti on mitmed kohad ka nimetamata, ilma igatsugu tagamõtteta, lihtsalt pole jõudnud igale poole. Soovitused on teretulnud.

edit: vanainimese asi. alguses ei saa vedama, pärast...

Kure 
...muidugi on ka, täitse tore, seal käisin ka. see on sellest suhtes tänuväärt üritis, et ma olen üks kord elus püüdnud leida Kuressaarest enne kella 8 piima, kui ma mehe varahommikul lennuki peale viisin (ka see on pikem jutt;), aga see katse piima leida ebaõnnestus. aga nad jõudsid teha selle Kure enne, kui mulle meelde tuli see, et vara hommikul võiks kusagilt kohvi Kuressaare linnas saada. vahel on vaja seda kõrvalseisja pilku, ja seda, et sa kohalik ei ole. kohv oli hea. mamsel Mai pirukaid müüakse seal ka. väike ta on, aga see-eest kesklinnas. suvel oli väljas istuda tore, ma ei tea, mida nad talvel teha arvavad, aga ma ei usu elus ka, et talvel seda kohta massid ründavad.

Uim
no ei uskunud mina, et saares sellised tuuled puhuma hakkavad, et kohe nagu päris surfibaar avatakse, aga nii sel aastal enne jaani sündinud (jaanilaupäeval me seda väisasimegi). Mulle see koht meeldis. Olid kenad joogid, tore sisekujundus, vaeva oli nähtud sellega, millega pidi - ehk et jookide nimedega (kvaliteediga ka). Siia juurde oleks paslik veelkord ära rääkida see, et kui me kunagi Barbadosele sattusime, siis sai meie jaoks märgiliseks tähenduseks Mount Gay rumm, mida müüdi kohalikus supermercados, rumm oli 12 aastat vana, ja maksis 10 barbadose dollarit (siis oli kurss selline, et ühe USD eest sai barbadose omi 2). novott, ja siis oli mõnda aega ikka pidupäev, kui mõnes maailma taxfrees see rumm ette jäi. ja nüüd, 10 aastat hiljem, lähedki kallis kodulinnas baari ja tellid rahulikult selle rummiga koktaili. ikka tore arenguid märgata;) nad maadlesivad tükk aega kellegi hr Vooglaiuga (ma lasin emal sünnipäevaks kohaliku lehe tellida, nüüd on kõik teada, meil on  saares ju 2 (loe: kaks) päevalehte, ja seda tuleb mul vastupidiselt muule keskajakirjandusele kalli abikaasa käest töölt koju jõudes ära kiskuda, sest ta väidetavalt saab sealt selliseid uudiseid, mida mujalt lugenud ei ole). aga mitte sellest ei tahtnud..., vaid et Uime linki otsides nägin ma, et see saaga on oma lahenduse leidnud.